Järjekordne sisukas postitus.

Kolmapäeval tähistasime järgnevat vaba päeva sellise kräuga, et terve eilne vaba päev sai peavalu ning iiveldustundega võideldes sisustatud. Üldjoontes tarbisin siiski odavat veini ning ka klaasike rummi koolaga. Just päev varem kurtis sõber kodumaalt, et põeb rummipohmakat, mille peale pidin mina kurvalt tõdema, et sellist luksust, nagu rumm koolaga, pole küll kaua saanud. Aga näe - sain. Õhtul sai ka paar tundi veedetud zetoonidega pokkerit mängitud. Läksin pankrotti mängu keskel, kusjuures mitte just halbade kaartide tõttu. Laual olnud kolm soldatit ning minu käes olnud kaks ässa siiski mind ei pääästnud. Nelik võitis. Ah suva. Edasised juhtumised on hägusamad.

Muide, kaks ärasaadetud sakslast asendus kahe tsiili mehega ning nemadki asendusid kiiresti järjekordse saksa paariga. Ka siin enne töötanud (nagu selgus, lahkusid nad siit päev enne minu siiasaabumist). See tähendab siis, et siin pole kedagi, kes oleks siin alla 2 kuu elanud. Inimeste (üli)kiirvallandamisi tipphooajal arvestades võib meie tiimi lausa Raukade tiimiks pidada.

Ilmad on jälle soodsad - päeval on paarkümmend kraadi ning öösel kümmekond - st siis märksa soojem, kui ennist. St siis lihtsalt öelduna - hooaja lõppu veel näha pole.



Meie ühine maja.

Suitsuruum-eeskoda.



Traktor, mida me päevast-päeva, tund-tunni järel taga ajame, kuid enne päeva lõppu kätte ei saa.


Tubli lendtraktor eestvaates. Jaa, traktor näeb nii kurb välja, kuna keegi temaga ju ei mängi-taga ei aja.