Kratie.

Eelnev postitus jäi pooleli lastekodu lastega töötamisest, mis sest, et mina seal otseselt tööd ei teinud, vaid külastasin oma s6pru.
Lapsed, kes tolles lastekodus elasid, olid vanuses a'la 2-6 vms ning neid oli veidi enam, kui tosinkond. Enamik vanemateta, m6ned olevat olnud vaesest perest. Inglise keel just päevakorras polnud, peale "hello" , kuid sellele vaatamata väga suhtlusaldid ja positiivselt meelestatud.
Töö, mida siin huvitatud turistidele pakutakse, on puhtalt vabatahtlik hoolekanne : alates nendega niisama tegelemisest/mängimisest kuni "abi"toitjani välja. Kuna k6ik on vabatahtlik siis teoreetliselt sinult palju muud ei oodata, kui lihtsalt nendega tegelemist.
Jah, tore ja positiivne on ju nendega tegeleda, kuid kiiresti on üleüldise tänavapildi kaootilisust ka v6imalik tajuda. Kui palju nende elu s6ltub teistest, kuid kahtlemata on neil mingidki tuleviku väljavaated tänu praegusele. On nn lastekodusid/restorane (nt), mis pakuvad peale peavarju ja söögi ka mingitki kutseharidust (antud näite puhul loe: restorani-teenindussfääriga seotut). Ning arvuti6pet jne. On ka lastekodusid, mis paraku on pigem pühendatud omaenese turistide rahakotil äraelamisele, mitte niiv6rd laste.

Viimasel ajal on mul olnud mitmeid huvitavaid diskussioone minusuguste, kuid siinsesse ellu rohkem sukeldunud rändajatega ja l6ppseisukohad-tulevikuvaated Kambodsa kohta on välja kujunenud väga nukraks.
Minevikku unustada tahtev rahvus, kes minevikust arutamata seda unustada tahab. Identiteedikriis ja hariduse kättesaamatus ((nii minevikus (kuid sedagi nii mitmel teisel p6hjusel), kui ka teatud määral praegusel ajal, kuna kool on tasuline ning seet6ttu mitte nii kättesaadav)) ei loo just head aluspinda oleviku tunnetamisele ning edasiste sammude astumise osas.

Majandusküljelt tahab mu hing süüdistada USD'd , mis siin mitteamatlikult ametlikuks käiberahaks on kujunenud sellest ajast, kui USA Vietnamiga verd valas ning Kambodsat Vietnamiga s6jas olles toetas (ning enne Pol Pot'i tulekut Kambodsa hülgas (?keerulisem vaatevinkel mulle).
Aga jah, USD + lakkamatu korruptsioon = riik, kes soovib (proovib) ära elada välisrahast. Eeskätt riik ja siis ühiskond. Kes suunab raha oma tasku näiliselt ühiskonda toetava süsteemi varjus, ning need, kes tänaval küsivad.
üldjuhul pole mul annetuste vastu midagi - nädal jooksul leiab minu raha uue "kodu" pea tosinkond inimese käes, vabatahtlikult, muide - kuid viimasel ajal on mu süda selles osas karjuma hakanud: turisti nähes on ju "ilmselge", et tegemist on rikka inimesega (kuid suhtlustasandi puudumisest ja vast ka m6istusest tulenevalt) ei soovita aru saada, et k6ik turistid ei ole rikkad (v6iks ju vaielda, aga mitte praegu). Turist = USD = ajutine heaolu kellegi teise kulul. Ja raha annetus on alati AJUTINE lahendus.
Raske on proovida abi vajavat rahvust reaalselt aidata - ideid on, kuid korruptsioon ei tooda just palju lootust osas, et valitsus väliabi kasutusest (nt koolide rajamise/haldamise osas) väga huvitatud oleks jne. Spekulatsioon siiski, kuid v6imalik, et ka reaalsus.
Enamus naeratused tänaval saavad siiski uue tähenduse.

Ohwell...

Phnom Penh'is veetsin oma viimase öö nii pikalt pidutsedes, et viimane öö ei jäänudki viimaseks. Magasin sisse. Lahkusin kaks ööd hiljem ja nüüd olen Kraties, üks samm enne Laose piiri. Ja Hilary Clinton tolmutab Phnom Penh'i tänavaid see nädalavahetus. Ja mu s6ber on t6sise k6hut6ve saanud. Ja täna sadas vihma - tulevik oleks justkui tumedam, kuid sellele vaatamata räägitakse Laose kohta ainult häid s6nu. Polevat nii dollarijänune, vaatamata oma vasusele, vaid hoopis s6bralikum jne. Varsti kirjutan enam.

Tänu koormusele, mille mu s6brad mu 6lule paigutasid (lennupileti pidin lubadusest kinnipidamiseks ära ostma) pidin ka veidi kaugemale m6tlema. Ja m6tlemine on veidi tulemust toonud.

Aga järgnev kuu jooksen nagu orav rattas. Räigelt kiire kuu on tulemas.
Tsau