Pomm Penn.

V6i siis teisis6nu Phnom Penh.

Kliimast muide niipalju, et viimastel päevadel on siin päike päris karm olnud, tundub et vihmahooaeg hakkab läbi saama l6puks. Need tormid, mis mind m6ni nädal tagasi külastatud väikesaarelt minema ajasid, olevat sealkandis tollal merehauda viinud siiski kümmenkond ning Sihanouk Ville's samal ajal paarkümmend meest. Laoeses ning mitmed rajoonid Tai Kuningriigis olid aga vee all. Vihmasajud on üsna v6imsad jah siinkandis. Nagu ka m6ni nädal tagasi s6braga tänavapeal saju kätte jäime - poole tunni saju järel oli pool päeva vesi sääreni. Ja vihmevesi seguneb peale mahasadamist siin millekski selliseks, mille "veeks" kutsumine väga süütuna k6lab.

Peale Sihanouk Ville leidsin oma tee mägede/küngaste suunas - Koh Kong. Väikelinn Tai Kuningriigi piiri ääres. S6it oli maaliline ja maantee üldplaanis tühi - ju siis polnud eriti populaarne trajektoor. Distants 150km'i v6tab siin aega siiski umbes neli tundi. Koh Kong just ülearu p6nevust mulle ei pakkunud, kuid eks ta pigem lihtsalt "väljapääsuna"Sihanouk'ist m6eldud oli. M6ned kosed, künkad, söögikohad, turistid ja isegi kasiino, mis asub täpselt Tai piiri k6rval (muide Poipet'is on samuti - kasiino just Tai piiri k6rval, ATM pidavat Taimaal olema, niiet ärge siis unustage vajaliku summat enne välja v6tmast).

Ja tänaseks olen Phnom Penhis tagasi, eeskätt s6prade t6ttu. Ja kuna mu viisa saab siin loetud päevade jooksul läbi, tähendab see seda, et olen m6ne päeva jooksul teel. Ja järgemine reisisihtpunkt on Laos (alternatiive oli paar veel, aga eriti soojade s6nade t6ttu Lao kohta on selle riigi külastamist raske vältida). Järgnev kuu on pea puhtalt linnulennult paraku, aga vahet pole ju (peale suruti mind siinse seltskonna poolt nurka ning andsin isegi lubaduse (kui tihti ma seda teen?) lennupileti m6ne päeva jooksul ka omale ära broneerida. Noh, et siis on l6puks ajalimiit :)

Mis siin Phnom Penh'is ikka teha - olen siin olnud juba pea kaks nädalat?! Fakt on see, et ega polegi paljut teha - turismireisil olles saaks umbes kolme päeva/kahe ööga hakkama.
Nagu ikka igale turistile, kohtab ka siin igapäevaelus külalistemajast väljudes samu igavaid küsimusi samade igavate (ka tüütute) nägude poolt. "Tuk-tuk, Sir? Moto, Sir? Smoke, Sir? Boom-boom, Sir? " Igavat rutiini väänates saab nendega aeg-ajalt keerulisi vastuseid konstrueerides mängida, kuid seegi muutub igavaks.
Kuid kui nende arvelt nalja tahate saada, siis v6tke alati tänaval k6ndides linnakaart kaasa. Ja juhul, kui k6ndimisest villand, siis näidake linnakaarti koos oma soovitava sihtpunktiga tuk-tukijuhile. V6i motojuhile. Aeg-ajalt läheb pea 5 mintutit (neil), et aru saada kus nad parasjagu on ja kuhu minna soovitakse. K6ik küsimused seoses kaartide ja asukohtadega (minu kogemuste p6hjal) siin Kambodsas on välja kukkunud tragikoomiliseks farsiks, ilma et kumbgi osapool (v6i kümme neist) aru saaks, mis värk on.
Omamoodi p6nev kaardimäng, soovituslik. Tekkis lausa m6ttel6ng, et hakkaks siin neile kaartide lugemist 6petama??! Tulevik oleks märksa helgem neil. Ja kui siin paberitega inglise keele 6petaja pidavat ca 25dollarit tunnis teenima, siis kaartide (v6i siis lapsekeeles "geograafiatund") ka just odavate killast ei tohiks olla.

Mis veel? Matemaatikast on ka puudus.Kuigi seda seni turistile pigem positiivsest küljest. On v6imalik kümnest makstud dollarist 19 tagasi saada ja korduvlugemisel siiski kassapidaja naeratav n6usolek hämmingule vastuseks saada. As you wish.

Siinne seltskond, kes tekkinud on, koosneb jällegi väga rahvusvahelisest seltskonnast. ameeriklastest taanlaste, austraallastest itaallasteni jne välja. Ja k6ik peale minu töötavad siin vabatahtlikuna orbudekodus. Ka mu prantslasest s6ber pikendas oma viisat, et sellele raskele tööle oma elust m6ni nädal pühendada.
Tänavalapsi on siin paraku meeletult ning riigil abistamisv6ime praktiliselt puudub - suurem osa selles valdkonnas on siiski välisabi.

Külastasin ka reeldel oma s6pru "tööl" ning mis seal salata - kaks tundi, mis seal veetsin, garanteerisid mulle mu viimaste aastate suurima emotsionaalse shoki. Lapsed, siiski nagu lapsed ikka (vanuses 1-2 kuni 4 vms. Vähemalt seal ühingus) on energiat/positiivsust täis vastavat oma v6imetele, kuid... väga nukker vaatepilt. Aga ok, kirjutan ehk täna "part 2", kuid hetkel minekut.